Romantilised kindad

Nagu tihtipeale on, sai ka seekord töö alguse lõngast. Möödunud aasta kevadel käsitöömessilt ostetud lõng oli tarvis ära realiseerida, olin juba liiga kaua mõelnud. Võtsin internetist mustri ja hakkasin tegema- pikad heegeldatud kindad jahedateks suveõhtuteks. Alustasin juuli alguses, natuke heegeldasin ka Viini reisi ajal ja lõpetasin eile õhtul pool kaksteist.
Lõng, mida kasutasin, on üleni puuvillane ja peale selle ka omamoodi roosa värviga, justkui pleekinud. Mul oli kaks väikest tokki ja kogu aeg oli tunne, et tuleb puudu. Hiljem selgus, et jääb ülegi. Niisiis nägin palju vaeva ja kasvatasin kindaid jupi kaupa suuremaks. Selle tulemusena ulatuvad nad küünarnukini, aga pärast tuli ohtrasti lõngasabasid peita.
Lilleke kinda peal oli mul juba tööd alustades silme ees. Proovisin esimest korda mitmekordset õit heegeldada ühe iiri pitsi õpetuse järgi. Iiri pitsi tehakse enamjaolt küll valgest ja veidi peenemast lõngast, aga minul juhtus seekord teisiti. Õie keskele tuli ka midagi panna. Valisin kaua, aga jäin rohelise klaaspärli juurde. Minu meelest muudab heleroheline täpp need kindad kohe palju võluvamaks.

 Lilled panin meelega natuke pöidla poole

Kaisupadi tuniisitehnikas

Kunagi ammu, täpsemalt selle aasta märtsis, tegin sellise väikese padjakese. Eelmisel aastal sain sünnipäevakingiks käsitöötarvete poe kinkekaardi ning osa sellest oli kevadeks veel kasutamata. Kehtivuse aeg hakkas lõppema ja et mitte kaarti raisku lasta, ostsin endale roosades toonides lõnga (mis sai padja tagumisele poolele) ja tuniisi heegelnõela. Tuniisitehnika proovimisest olin juba kaua aega mõelnud ja korduvalt selle kohta lugenud. Raske pole tegelikult midagi, õpetus lahti ja anna minna! See on päris põnev, heegeldamise ja kudumise vahepealne tehnika. Ühel real korjad silmad nõelale ja teisel heegeldad maha, kusjuures tööd kordagi ümber ei pöörata.
Tuniisitehnikas tehtud pind jääb väga tugev ja tihe. On võimalik teha ka erineva "mustriga" pindasid. Võibolla osav silm märkab erinevust padja valge ja kirju poole kudede vahel. Valge poole koes tekib ruudustik, kuhu on hea tikkida näiteks ristpistes. Seda pidin ma muidugi kohe proovima. Niisiis mõtlesin mustri ja tegin ära. Tutid ka nurkadesse ja selline ta on.
Padja kinkisin oma täditütrele Ellinorile. Tal ei olnud küll sünnipäeva ega midagi, aga ta on lihtsalt nii armas. Eriti äge on veel see, et ta seda ka patja kasutab, hoiab oma voodis ja võtab vahel kaissu.

 

Tööprotsess

 

  

Erinevad pooled ja erinevad koed

 

 

Kommipurgid

Ei, ma ei jätnud pooleli! Siin on minu juunikuised heegeldised, kaks purki heade asjade jaoks. Kommide või küpsiste või muu hää hoidmiseks.

Mustrid on mõlemal lihtsad. Mõtlesin nad ise välja. Tahtsin proovida, kuidas välja tuleb, kui kindel purgi suurus on teada. Tulemusega olen täitsa rahul. Valgele purgiümbrisele õmblesin pärleid külge. Ise mõtlesin hiljem, et need võiks linnuparve moodi olla, aga eks igaüks näe isemoodi. Roheline tops sai ka väikese lisanduse. Leidsin juhuslikult karbist selle kollase motiivi, millele olin ligi aasta tagasi pärleid külge õmmelnud. See sobis rohelise peale kenasti.

  

 Roheline tops

 

 Valge purk

Karged kindad

          Nüüd lõpuks siis see töö, mille pärast ma nii tükk aega ootasin siia blogisse teiste asjade postitamisega, kuna tahtsin neid ka panna. Kooli ja kõige muu kõrvalt läheb ikka kaua aega. Alustasin kinnastega 1. jaanuaril ja sain täna, 25. veebruaril valmis. Seega esimene tervenisti 2016. aastal valminud töö.
          Minu jõulupaki sees oli sel korral mitu käsitööraamatut, mille kohta olin Jõuluvanale vihjeid andnud, nende hulgas ka Reet Piiri "Suur kindaraamat". See on lihtsalt nii ilus raamat! Tundsin kohe tõmmet nende mustrite poole. Ega ma kuigi hea kuduja ju pole ja mõtlesin ennast proovile panna mõne veidi keerulisema kindakirjaga. Seekord valisin puhtalt välimuse järgi Saarde kihelkonna mustri (ERM 14217 järgi), Pärnumaaga mul muidu sidet ei ole.
          Lõngad leidsin kodust, villased valge ja tumesinine. Pean erilist tänu avaldama kannatlikkuse eest oma kõigile kolmele vanavanemale, kes uue aasta esimese päeva veetsid minu lolluse tõttu pusasse läinud valget lõnga keradesse kerides. Aitäh!
          Silmuseid oli mul vardal 18- päris korralikult, kuid kirjatud kindaid tehes ja veel päris tugevalt kududes paistis juba alguses, et tulevad väiksed. See mind ei heidutanud. Mulle meeldibki, kui asju saab teha tagavaraks, äkki kunagi läheb kellelgi tarvis.
          Kooli kohustusliku kirjandusena lugesin jaanuaris Gailiti "Karget merd". Mulle see raamat meeldis ja andis huvitavaid mõtteid. Muu olulise kõrval köitis mind Katrina tegelaskuju. Suutsin temaga vist kõige enam samastuda. Ta kudus, õmbles, heegeldas, et oleks midagi, millega pulmade eel kaste täita, mis sest et kõik ei olnud proportsioonis ning osa asju ei pruukinud isegi tarvitada. Ta valmistas omale tagavara tulevaseks eluks. Kudusin oma kindaid, lugesin raamatut ja mõtlesin: mul on peagi olemas kindad, mida keegi ei vaja, kuid mine tea, milleks nad võivad kunagi kasulikud olla. Hakkas head kindel tunne.
          Siiski on need vaid ühed väiksed kindad, mille ma olen õppeotstarbel kudunud. Iseenesest polnud kuigi raske töö ja üldplaanis nad midagi erilist pole, olen nad oma peas lihtsalt eriliseks mõelnud. Aga siin nad on, käsime nendega koos õues veidike möllamas.

Õde oli toonud aeda iseteadliku moega lumemehe, kes hoolimata oma püstisest ninast väga tahtis neid kindaid proovida.

Käsitöö lõputöö- omaloominguline kott

          Pikka juttu seekord ei tule, piltidest peaks piisama. Ütlen vaid nii palju, et käsitöötunnid lõppesid koolis jaanuari keskel ära. Kurb tõdeda, aga need olid päris viimased. Lõputööks tuli igaühel algusest lõpuni kavandada ning seejärel teostada kott, millel oleks sisevooder ja lukk, ükskõik kus.
          Minu kott tuli seesugune. Lõpus natuke dokumente ka.

Aitäh emale piltide eest!

Pärsia kass

           Selle tegelase heegeldamist alustasin eelmisel aastal, kuid vahepeal kadus tegemise isu ära. Kuid siin ta nüüd on- hoopis esimene töö, mis 2016. aastal valminud. Jaanuari esimeses pooles võtsin kätte ja lõpetasin ära.
          Juhendi järgi pidi valmima kass. Kasutasin sama raamatut, mis väikse jänese tegemiseks, Triin Mihkelsoni "Muinasjutulised mänguasjad. 24 heegeldatud nukku ja looma". Panin talle möödunud aastal mõttes juba nimeks Pärsia kass, kuid mitte pärsia kassi tõu pärast. Nimelt uurisin samal ajal puhtalt oma huvist rootsi keelt ühe interneti lehekülje järgi, mis oli mõeldud välismaalastele, kes Rootsi elama asuvad. Sel lehel oli palju seesuguseid lauseid, et kust ma pärit olen, kus elan, mis keelt räägin jne. Palju erinevaid variante seal ei pakutud, aga üks neist oli Pärsia. Niisiis see juurdus minu sõnavarasse ja kass tuli veidi pärslase nägu ka.
          Kui ma selle aasta jaanuaris ta jälle käsile võtsin, olid veel tegemata üks pikk ja üks lühike käpp, kõrvad ja saba. Põnevuse pärast panin talle saba sisse traadi, et saaks väänata. Kõrvad tulid aga küllaltki väiksed ja mul õnnestus nad talle niimoodi pähe õmmelda, et kassi asemel paistis ta rohkem ahvipärdiku moodi. Nüüd ma ei teagi kelleks teda pidada, ahviks või kassiks. Kuna 2016. a on Tuleahvi aasta, sobiks ahvi nimetus talle samuti hästi, punast värvigi teine.
          Jään vast siiski Pärsia kassi juurde, kes on ahvide suur austaja ja tahab nende moodi olla. Ta ihkab soojade maade järgi, sest see on talle sünnipäraselt kaasa antud. Alustasin tegemist möödunud aasta suve alguses, kui olid päiksepaistelised soojad ilmad. Lamasin muru peal madratsil, mida pidin iga natukese aja tagant nihutama, et mitte laus päikse käes üle kuumeneda. Praeguseid lumememmi vaadates tundub see aeg nii kaugel.

Sall vanaemale

          Eelmise aasta kevad-talve kõige suurem töö oli see hargipitsis sall. Ma polnud hargipitsiga kauem tuttav olnud kui mõni nädal. Olin valmis saanud krae, kus kasutasin mohäärlõnga. See lõng tundus hargipitsi jaoks vägagi sobiv ja otsustasin proovida sellest midagi suuremat teha, näiteks salli. Vaatasin internetist pilte, uurisin mustreid ja tegin valmis ühe riba. Käisin vahepeal poes, tõin lõnga juurde. Kui juba õige mitu riba oli valmis, ei osanud ma tükk aega neid kokku heegeldada. Lihtsalt mõistus ei võtnud, kuni ühel päeval ma jõuga selle lihtsalt ära tegin.
          Teadsin juba algusest peale, et tahan salli kinkida oma vanaemale 80. sünnipäevaks. Sall sai valmis umbes aprilli alguses, seega pidin üle kuu aja ootama, et see üle anda. Vanaema on salli ikka vahel kandnud ka, ütleb, et hästi soe on.

         Tänan oma vanaisa ja onu Marti nende ilusate ülesvõtete eest!

Pitsiline krae

          Nüüd pitside maailma ja natuke minu oma disaini ka. Selle krae tegin eelmise aasta veebruaris. Algas kõik hargipitsist, kui tegin harjutamise mõttes roosa lõngaga kaks juppi. Leidsin vanaema kastist valget mohäärlõnga ja heegeldasin käsitöö õpikust võetud mustri järgi pitsist ääred külge. Midagi krae moodi välja igatahes tuli.
          Poosetasin siis seekord ise ka natuke.

Silmaklapid

         Mitme aasta tagune töö, mis oli tükiks ajaks seisma jäänud ja mille ma täna lõpuks ära lõpetasin- silmaklapid hea une nautimiseks. Keegi pole veel katsetanud, kas nad ka tulusad on, aga küll jõuab. Välja näevad nad päris omapärased, heegeldatud jällegi. Panin lipsu ka külge ilmestamaks liigset ühetoonilisust.

Kirju padi

         Alustan uut aastat eelmise aasta tegemistega. 2015. a suvel heegeldasin lõnga jääkidest sellise padja. Natuke tuli õmmelda ka- sees on tal valge padjapüür. Töö läks kiiresti, sest enamus tükke oli mul juba enne mõtte tekkimist olemas. Päris suur jõmakas tuli.
          Praegu seisab see minu kirjutuslaual ja meie kass käib selle peal magamas. Juba siis, kui töö veel valmis polnud, taipas ta, et sellest tuleb üks hea koht.