Augusti lõpu poole tuli tahtmine ühed kindad ruttu valmis kududa, peamiselt seepärast, et vaadata oma võimekust. Alguses läks aga kõik päris aeglaselt. Ma ei saanud teha mustrit, mida tahtsin, sest mul polnud kodus õiget värvi lõngu. Pidin valima teise mustri, otsustasin teha seda Kadrina oma. Peale seda tuli mul punane lõng vihist kerasse kerida, mis võttis ka oma aja. Kui ma aga kuduma sain, läks kõik juba päris-päris ruttu. Ma pole kunagi kudunud ühtegi kinnast nii kiiresti- kahe päevaga soonikust kuni laba lõpuni välja, ainult pöial puudu. Sain kohe päris õige tunde kätte, selline kudumissõltuvus tekkis.
Nagu võib arvata, teise kindaga nii hästi ei läinud. Esmane hoog käis maha ja ma kudusin teist aegamisi ja tükati. Mõtlesin, et tahaks kindad kinkida oma kallile tädile, kellel oli sünnipäev tulemas septembri alguses. Kui ma kindaid selleks ajaks valmis ei saanud, hakkas asi veel rohkem venima. Mõnda aega seisis asi selle taga, et ei teadnud, kuidas pöidla kudumisega pihta hakata, muster ei tulnud välja. Oktoobri-vaheaaja alguseks sain siiski oskajate abiga kindad valmis ja tädi Kaiale üle antud. Niipaljukest siis nende saamisloost.
Nüüd natuke pildimaterjali ka, kunstilist ja natuke vähem kunstilist. Ema ja õde olid jäädvustamisel abiks.
Novembrikuine
 |
| Väljapoolt ja seespoolt |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar