Karged kindad

          Nüüd lõpuks siis see töö, mille pärast ma nii tükk aega ootasin siia blogisse teiste asjade postitamisega, kuna tahtsin neid ka panna. Kooli ja kõige muu kõrvalt läheb ikka kaua aega. Alustasin kinnastega 1. jaanuaril ja sain täna, 25. veebruaril valmis. Seega esimene tervenisti 2016. aastal valminud töö.
          Minu jõulupaki sees oli sel korral mitu käsitööraamatut, mille kohta olin Jõuluvanale vihjeid andnud, nende hulgas ka Reet Piiri "Suur kindaraamat". See on lihtsalt nii ilus raamat! Tundsin kohe tõmmet nende mustrite poole. Ega ma kuigi hea kuduja ju pole ja mõtlesin ennast proovile panna mõne veidi keerulisema kindakirjaga. Seekord valisin puhtalt välimuse järgi Saarde kihelkonna mustri (ERM 14217 järgi), Pärnumaaga mul muidu sidet ei ole.
          Lõngad leidsin kodust, villased valge ja tumesinine. Pean erilist tänu avaldama kannatlikkuse eest oma kõigile kolmele vanavanemale, kes uue aasta esimese päeva veetsid minu lolluse tõttu pusasse läinud valget lõnga keradesse kerides. Aitäh!
          Silmuseid oli mul vardal 18- päris korralikult, kuid kirjatud kindaid tehes ja veel päris tugevalt kududes paistis juba alguses, et tulevad väiksed. See mind ei heidutanud. Mulle meeldibki, kui asju saab teha tagavaraks, äkki kunagi läheb kellelgi tarvis.
          Kooli kohustusliku kirjandusena lugesin jaanuaris Gailiti "Karget merd". Mulle see raamat meeldis ja andis huvitavaid mõtteid. Muu olulise kõrval köitis mind Katrina tegelaskuju. Suutsin temaga vist kõige enam samastuda. Ta kudus, õmbles, heegeldas, et oleks midagi, millega pulmade eel kaste täita, mis sest et kõik ei olnud proportsioonis ning osa asju ei pruukinud isegi tarvitada. Ta valmistas omale tagavara tulevaseks eluks. Kudusin oma kindaid, lugesin raamatut ja mõtlesin: mul on peagi olemas kindad, mida keegi ei vaja, kuid mine tea, milleks nad võivad kunagi kasulikud olla. Hakkas head kindel tunne.
          Siiski on need vaid ühed väiksed kindad, mille ma olen õppeotstarbel kudunud. Iseenesest polnud kuigi raske töö ja üldplaanis nad midagi erilist pole, olen nad oma peas lihtsalt eriliseks mõelnud. Aga siin nad on, käsime nendega koos õues veidike möllamas.

Õde oli toonud aeda iseteadliku moega lumemehe, kes hoolimata oma püstisest ninast väga tahtis neid kindaid proovida.