Karged kindad

          Nüüd lõpuks siis see töö, mille pärast ma nii tükk aega ootasin siia blogisse teiste asjade postitamisega, kuna tahtsin neid ka panna. Kooli ja kõige muu kõrvalt läheb ikka kaua aega. Alustasin kinnastega 1. jaanuaril ja sain täna, 25. veebruaril valmis. Seega esimene tervenisti 2016. aastal valminud töö.
          Minu jõulupaki sees oli sel korral mitu käsitööraamatut, mille kohta olin Jõuluvanale vihjeid andnud, nende hulgas ka Reet Piiri "Suur kindaraamat". See on lihtsalt nii ilus raamat! Tundsin kohe tõmmet nende mustrite poole. Ega ma kuigi hea kuduja ju pole ja mõtlesin ennast proovile panna mõne veidi keerulisema kindakirjaga. Seekord valisin puhtalt välimuse järgi Saarde kihelkonna mustri (ERM 14217 järgi), Pärnumaaga mul muidu sidet ei ole.
          Lõngad leidsin kodust, villased valge ja tumesinine. Pean erilist tänu avaldama kannatlikkuse eest oma kõigile kolmele vanavanemale, kes uue aasta esimese päeva veetsid minu lolluse tõttu pusasse läinud valget lõnga keradesse kerides. Aitäh!
          Silmuseid oli mul vardal 18- päris korralikult, kuid kirjatud kindaid tehes ja veel päris tugevalt kududes paistis juba alguses, et tulevad väiksed. See mind ei heidutanud. Mulle meeldibki, kui asju saab teha tagavaraks, äkki kunagi läheb kellelgi tarvis.
          Kooli kohustusliku kirjandusena lugesin jaanuaris Gailiti "Karget merd". Mulle see raamat meeldis ja andis huvitavaid mõtteid. Muu olulise kõrval köitis mind Katrina tegelaskuju. Suutsin temaga vist kõige enam samastuda. Ta kudus, õmbles, heegeldas, et oleks midagi, millega pulmade eel kaste täita, mis sest et kõik ei olnud proportsioonis ning osa asju ei pruukinud isegi tarvitada. Ta valmistas omale tagavara tulevaseks eluks. Kudusin oma kindaid, lugesin raamatut ja mõtlesin: mul on peagi olemas kindad, mida keegi ei vaja, kuid mine tea, milleks nad võivad kunagi kasulikud olla. Hakkas head kindel tunne.
          Siiski on need vaid ühed väiksed kindad, mille ma olen õppeotstarbel kudunud. Iseenesest polnud kuigi raske töö ja üldplaanis nad midagi erilist pole, olen nad oma peas lihtsalt eriliseks mõelnud. Aga siin nad on, käsime nendega koos õues veidike möllamas.

Õde oli toonud aeda iseteadliku moega lumemehe, kes hoolimata oma püstisest ninast väga tahtis neid kindaid proovida.

Käsitöö lõputöö- omaloominguline kott

          Pikka juttu seekord ei tule, piltidest peaks piisama. Ütlen vaid nii palju, et käsitöötunnid lõppesid koolis jaanuari keskel ära. Kurb tõdeda, aga need olid päris viimased. Lõputööks tuli igaühel algusest lõpuni kavandada ning seejärel teostada kott, millel oleks sisevooder ja lukk, ükskõik kus.
          Minu kott tuli seesugune. Lõpus natuke dokumente ka.

Aitäh emale piltide eest!

Pärsia kass

           Selle tegelase heegeldamist alustasin eelmisel aastal, kuid vahepeal kadus tegemise isu ära. Kuid siin ta nüüd on- hoopis esimene töö, mis 2016. aastal valminud. Jaanuari esimeses pooles võtsin kätte ja lõpetasin ära.
          Juhendi järgi pidi valmima kass. Kasutasin sama raamatut, mis väikse jänese tegemiseks, Triin Mihkelsoni "Muinasjutulised mänguasjad. 24 heegeldatud nukku ja looma". Panin talle möödunud aastal mõttes juba nimeks Pärsia kass, kuid mitte pärsia kassi tõu pärast. Nimelt uurisin samal ajal puhtalt oma huvist rootsi keelt ühe interneti lehekülje järgi, mis oli mõeldud välismaalastele, kes Rootsi elama asuvad. Sel lehel oli palju seesuguseid lauseid, et kust ma pärit olen, kus elan, mis keelt räägin jne. Palju erinevaid variante seal ei pakutud, aga üks neist oli Pärsia. Niisiis see juurdus minu sõnavarasse ja kass tuli veidi pärslase nägu ka.
          Kui ma selle aasta jaanuaris ta jälle käsile võtsin, olid veel tegemata üks pikk ja üks lühike käpp, kõrvad ja saba. Põnevuse pärast panin talle saba sisse traadi, et saaks väänata. Kõrvad tulid aga küllaltki väiksed ja mul õnnestus nad talle niimoodi pähe õmmelda, et kassi asemel paistis ta rohkem ahvipärdiku moodi. Nüüd ma ei teagi kelleks teda pidada, ahviks või kassiks. Kuna 2016. a on Tuleahvi aasta, sobiks ahvi nimetus talle samuti hästi, punast värvigi teine.
          Jään vast siiski Pärsia kassi juurde, kes on ahvide suur austaja ja tahab nende moodi olla. Ta ihkab soojade maade järgi, sest see on talle sünnipäraselt kaasa antud. Alustasin tegemist möödunud aasta suve alguses, kui olid päiksepaistelised soojad ilmad. Lamasin muru peal madratsil, mida pidin iga natukese aja tagant nihutama, et mitte laus päikse käes üle kuumeneda. Praeguseid lumememmi vaadates tundub see aeg nii kaugel.