Sinivalged käpikud

Viiendad minu kootud kindad!

Ükskõik kui palju pingutada, ikka võtab kinnaste kudumine palju aega. Alustasin märtsis ja nüüd augusti lõpuks sain valmis, kuid samas oli seekord muster sutsu keerulisem. See paar sai minu õele, kes ise pidevalt peale käis, et ma talle kindad teeks. Ta tahtis justnimelt tumesinise- ja valgekirjalisi ning tema soovi järgi valisin ma Reet Piiri "Suurest kindaraamatust" mustri: ERM 285 Halliste kihelkonnast, Mulgimaalt. Mulle tundub, nagu oleksid seal mustri sees suurte tiibadega linnud, kuid samas oleks need justkui silmad, mis nõudlikult vastu vahivad. Igatahes natuke salapärane värk.

Üldiselt sujus töö kenasti, vigu peaaegu polegi märgata. Töö käigus läks vaid korraks ringide lugemine sassi, kaks varrast läksid kõveraks ja üks kadus rongi ära. Katsetasin kahe lõngaga ülesloomist. See tuli täitsa hästi välja, kuid see ilus pool jäi kogemata kinda sisse. Pöidla tegin ka seekord mustriga, et talvel soojem oleks. Muidu kinnaste kudumine nagu ikka.
Jäin ise rahule, ilusad suured ja paksud kindad tulid.

Ilupilte aitas klõpsutada mu armas õde.

    

Linikud vol. 2

          Vahepalaks on vahel hea midagi lihtsamat ka teha, kus ei pea nii palju mõtlema, vaja ainult täpselt mustrit järgida. Niisiis, "Linikud vol. 2", eelmistele väiksematele täienduseks. Mustrid sain jällegi Soome käsitööajakirjast, heegeldatud tavalisest valgest heegelniidist nõelaga nr 1,5.
           Linik sinisel taustal valmis jaanuaris 2017.a, siis kui käisime tütarlastekooriga reisil Lätis Daugavpilsis. Omamoodi muster, justkui täht või siis hoopis päikene, nii eri moodi saab vaadata.
           Punase taustaga liniku heegeldasin 2016.a lõpus, kui olin mõnda aega kodus haige. Paar haiguse jõnksu tulid ka töösse sisse, aga lahti harutama ma ei hakanud, küllap nii pidi seekord olema. Mulle endale meeldib see muster veidi enam, meenutab kevadet.
          Kokkuvõttes olid mõlemad ikka päris mahukad tööd, nii ruttu ka ei läinud. Tükk aega ei leidnud piisavalt suur alustki, kus peal linikuid sirgeks tõmmata, aga täna sai lõpuks see töö ära tehtud. Siin nad on, minu selle aasta esimene töö!

Läbimõõt 41 cm

Läbimõõt 36 cm

Sügisesed kindad

          Näete, ühed käpikud! Valminud august-oktoober 2016. Muster Reet Piiri "Suurest kindaraamatust", pärit Kadrina kihelkonnast. Kootud villase punase ja tumesinise lõngaga.

          Augusti lõpu poole tuli tahtmine ühed kindad ruttu valmis kududa, peamiselt seepärast, et vaadata oma võimekust. Alguses läks aga kõik päris aeglaselt. Ma ei saanud teha mustrit, mida tahtsin, sest mul polnud kodus õiget värvi lõngu. Pidin valima teise mustri, otsustasin teha seda Kadrina oma. Peale seda tuli mul punane lõng vihist kerasse kerida, mis võttis ka oma aja. Kui ma aga kuduma sain, läks kõik juba päris-päris ruttu. Ma pole kunagi kudunud ühtegi kinnast nii kiiresti- kahe päevaga soonikust kuni laba lõpuni välja, ainult pöial puudu. Sain kohe päris õige tunde kätte, selline kudumissõltuvus tekkis.
          Nagu võib arvata, teise kindaga nii hästi ei läinud. Esmane hoog käis maha ja ma kudusin teist aegamisi ja tükati. Mõtlesin, et tahaks kindad kinkida oma kallile tädile, kellel oli sünnipäev tulemas septembri alguses. Kui ma kindaid selleks ajaks valmis ei saanud, hakkas asi veel rohkem venima. Mõnda aega seisis asi selle taga, et ei teadnud, kuidas pöidla kudumisega pihta hakata, muster ei tulnud välja. Oktoobri-vaheaaja alguseks sain siiski oskajate abiga kindad valmis ja tädi Kaiale üle antud. Niipaljukest siis nende saamisloost.
          Nüüd natuke pildimaterjali ka, kunstilist ja natuke vähem kunstilist. Ema ja õde olid jäädvustamisel abiks.

 

Novembrikuine 

Väljapoolt ja seespoolt

Romantilised kindad

Nagu tihtipeale on, sai ka seekord töö alguse lõngast. Möödunud aasta kevadel käsitöömessilt ostetud lõng oli tarvis ära realiseerida, olin juba liiga kaua mõelnud. Võtsin internetist mustri ja hakkasin tegema- pikad heegeldatud kindad jahedateks suveõhtuteks. Alustasin juuli alguses, natuke heegeldasin ka Viini reisi ajal ja lõpetasin eile õhtul pool kaksteist.
Lõng, mida kasutasin, on üleni puuvillane ja peale selle ka omamoodi roosa värviga, justkui pleekinud. Mul oli kaks väikest tokki ja kogu aeg oli tunne, et tuleb puudu. Hiljem selgus, et jääb ülegi. Niisiis nägin palju vaeva ja kasvatasin kindaid jupi kaupa suuremaks. Selle tulemusena ulatuvad nad küünarnukini, aga pärast tuli ohtrasti lõngasabasid peita.
Lilleke kinda peal oli mul juba tööd alustades silme ees. Proovisin esimest korda mitmekordset õit heegeldada ühe iiri pitsi õpetuse järgi. Iiri pitsi tehakse enamjaolt küll valgest ja veidi peenemast lõngast, aga minul juhtus seekord teisiti. Õie keskele tuli ka midagi panna. Valisin kaua, aga jäin rohelise klaaspärli juurde. Minu meelest muudab heleroheline täpp need kindad kohe palju võluvamaks.

 Lilled panin meelega natuke pöidla poole

Kaisupadi tuniisitehnikas

Kunagi ammu, täpsemalt selle aasta märtsis, tegin sellise väikese padjakese. Eelmisel aastal sain sünnipäevakingiks käsitöötarvete poe kinkekaardi ning osa sellest oli kevadeks veel kasutamata. Kehtivuse aeg hakkas lõppema ja et mitte kaarti raisku lasta, ostsin endale roosades toonides lõnga (mis sai padja tagumisele poolele) ja tuniisi heegelnõela. Tuniisitehnika proovimisest olin juba kaua aega mõelnud ja korduvalt selle kohta lugenud. Raske pole tegelikult midagi, õpetus lahti ja anna minna! See on päris põnev, heegeldamise ja kudumise vahepealne tehnika. Ühel real korjad silmad nõelale ja teisel heegeldad maha, kusjuures tööd kordagi ümber ei pöörata.
Tuniisitehnikas tehtud pind jääb väga tugev ja tihe. On võimalik teha ka erineva "mustriga" pindasid. Võibolla osav silm märkab erinevust padja valge ja kirju poole kudede vahel. Valge poole koes tekib ruudustik, kuhu on hea tikkida näiteks ristpistes. Seda pidin ma muidugi kohe proovima. Niisiis mõtlesin mustri ja tegin ära. Tutid ka nurkadesse ja selline ta on.
Padja kinkisin oma täditütrele Ellinorile. Tal ei olnud küll sünnipäeva ega midagi, aga ta on lihtsalt nii armas. Eriti äge on veel see, et ta seda ka patja kasutab, hoiab oma voodis ja võtab vahel kaissu.

 

Tööprotsess

 

  

Erinevad pooled ja erinevad koed

 

 

Kommipurgid

Ei, ma ei jätnud pooleli! Siin on minu juunikuised heegeldised, kaks purki heade asjade jaoks. Kommide või küpsiste või muu hää hoidmiseks.

Mustrid on mõlemal lihtsad. Mõtlesin nad ise välja. Tahtsin proovida, kuidas välja tuleb, kui kindel purgi suurus on teada. Tulemusega olen täitsa rahul. Valgele purgiümbrisele õmblesin pärleid külge. Ise mõtlesin hiljem, et need võiks linnuparve moodi olla, aga eks igaüks näe isemoodi. Roheline tops sai ka väikese lisanduse. Leidsin juhuslikult karbist selle kollase motiivi, millele olin ligi aasta tagasi pärleid külge õmmelnud. See sobis rohelise peale kenasti.

  

 Roheline tops

 

 Valge purk

Karged kindad

          Nüüd lõpuks siis see töö, mille pärast ma nii tükk aega ootasin siia blogisse teiste asjade postitamisega, kuna tahtsin neid ka panna. Kooli ja kõige muu kõrvalt läheb ikka kaua aega. Alustasin kinnastega 1. jaanuaril ja sain täna, 25. veebruaril valmis. Seega esimene tervenisti 2016. aastal valminud töö.
          Minu jõulupaki sees oli sel korral mitu käsitööraamatut, mille kohta olin Jõuluvanale vihjeid andnud, nende hulgas ka Reet Piiri "Suur kindaraamat". See on lihtsalt nii ilus raamat! Tundsin kohe tõmmet nende mustrite poole. Ega ma kuigi hea kuduja ju pole ja mõtlesin ennast proovile panna mõne veidi keerulisema kindakirjaga. Seekord valisin puhtalt välimuse järgi Saarde kihelkonna mustri (ERM 14217 järgi), Pärnumaaga mul muidu sidet ei ole.
          Lõngad leidsin kodust, villased valge ja tumesinine. Pean erilist tänu avaldama kannatlikkuse eest oma kõigile kolmele vanavanemale, kes uue aasta esimese päeva veetsid minu lolluse tõttu pusasse läinud valget lõnga keradesse kerides. Aitäh!
          Silmuseid oli mul vardal 18- päris korralikult, kuid kirjatud kindaid tehes ja veel päris tugevalt kududes paistis juba alguses, et tulevad väiksed. See mind ei heidutanud. Mulle meeldibki, kui asju saab teha tagavaraks, äkki kunagi läheb kellelgi tarvis.
          Kooli kohustusliku kirjandusena lugesin jaanuaris Gailiti "Karget merd". Mulle see raamat meeldis ja andis huvitavaid mõtteid. Muu olulise kõrval köitis mind Katrina tegelaskuju. Suutsin temaga vist kõige enam samastuda. Ta kudus, õmbles, heegeldas, et oleks midagi, millega pulmade eel kaste täita, mis sest et kõik ei olnud proportsioonis ning osa asju ei pruukinud isegi tarvitada. Ta valmistas omale tagavara tulevaseks eluks. Kudusin oma kindaid, lugesin raamatut ja mõtlesin: mul on peagi olemas kindad, mida keegi ei vaja, kuid mine tea, milleks nad võivad kunagi kasulikud olla. Hakkas head kindel tunne.
          Siiski on need vaid ühed väiksed kindad, mille ma olen õppeotstarbel kudunud. Iseenesest polnud kuigi raske töö ja üldplaanis nad midagi erilist pole, olen nad oma peas lihtsalt eriliseks mõelnud. Aga siin nad on, käsime nendega koos õues veidike möllamas.

Õde oli toonud aeda iseteadliku moega lumemehe, kes hoolimata oma püstisest ninast väga tahtis neid kindaid proovida.